Pilte

Vahepealsed tegemised

Tere jälle,

Esmaspäeval (18 august) oli siuke tšillimise päev, peale hommikusööki võtsime ette väikese jalutuskäigu mööda jõge, kuni jõudsime kahe jõe ristumiskohta, ja põhimõtteliselt oli seal nagu väike ranna ala, aga kuna kellelgi ei olnud ujumisriideid kaasas  läksime alguses vette ainult jalgu pidi, kuni lõpuks paar poissi otsustasid, et nad lähevad lühkaritega vette, nii siis mina ja Ellie (kadett) mõtlesime, et suva lähme ka, mis siis et riided märjaks saavad. Peale meid järgnesid ujuma peaaegu terve grupp (ahjaa grupi suurus oli 28 kadetti, millest ainult 6 olid tüdrukud ja 3 õpetajat). Sulistasime seal umbes pool tundi, kui kuskil ilmus välja mingit valvurivormis tüse mees ja ütles,etme ei või seal olla, kuna see on eravaldus. Aga kuidas saab olla eravaldus rahvuspargis, sellest ma aru ei saa. No mis siis ikka eks me korjasime enda asjad kokku ja hakkasime tagasi laagri poole kõndima, et lõunasööki teha. Peale lõunat läksime alla jõe äärde, kuna praegu on kuiv hooaeg, siis jõgi polnud väga sügav, niisiis poisid otsustasid et nad ehitavad tammi, et siis väike bassein teha. Mässasid seal mitu tundi, aga väga kaugele nad ei jõudnud.

Ühesõnaga väga enam ei mäleta mis me tegime, nii palju oskan öelda, et seal edasi liikusime järgmisse rahvusparki (nägin elevante ja ninasarvikud) ja sealt edasi ookeani äärde, kus me veetsime 2.5 päeva. Esimese päeva hommikul kui osad meist tegid snorgeldamist, ja mina rannas ootasin neid, koos teistega, nägime me kaugel veepiirl vaalasid, mis oli väga väga lahe. Minul möödus enamus ranna aega rannavõrku mängides, pühapäevaks olin täitsa ära kärssanud. Peale seda läksime krokodille vaatama ja paadikruiisile, kus nägime veel krokodille vabas looduses ja jõehobusid väga lähedalt. Ning siis oligi aeg head aega öelda grupile, Ellie ja Mark tegid viimasel õhtul mulle väikese kingituse, roosa käepeal merekarbiga, nii armas neist. Kahju oli kõikidele head aega öelda, lennujaamas  jõudisme mitu korda kõikidega kallistada ennem kui nad lõpuks turvaväravatest läbi läksid (mis oli 26 august).

Neljapäeval (11. september) läksime Jo’burgi, et seal ühe kooliga tegeleda. Kooliks oli üks kallimad erakoole LAVis, tüdrukute kool, enamus tüdrukud, kes seal koolis käivad on miljonäride ja tähtsate inimeste laste, näiteks üks tüdruk laagrist oli LAVi asepresidendi tütar. Ja seda laagrit teeme me Jo’burgi lähedal ja mitte Entabenis, kuna Entabeni on liiga kaugusel turvalisuse eesmärkidel ja siukse klassi tüdrukute jaoks liiga kaugel, et bussiga reisida (7-8 tunni sõit). Tüdrukud olid 11ndast klassist, ja võiks arvata, et kuna nd on rikkurite lasted siis on nad ennast täis ja ülbed, aga tegelikult olid väga väga toredad ja veetsime nendega lahedat aega. Ja nagu Nic ütles, et nemad on tulevad liidrid siin riigis, siis on see meie võimalus, et nende maailma pilti muuta ja suunata, siis loodetavasti me ka tegime seda.

Terve september möödus töötades, 19-24 september tuli minu esimene grupp, mille organiseerija olin mina esimest korda. See grupp tuli Trevertoni koolist (erakool, kus käivad ka minu ülemuse tütred), 9klassi poisid ja tüdrukud, kokku 60 õpilast. Nende programm koosnes matkamisest ja erinevatest tegevustest. Kõigepealt läksid tüdrukud matkama, 2 ööd, üks koobastes ja teine telkides. Nii palju siis et kui me minu grupiga viimasel päeva hakkasime tagasi matkama, siis üks tüdrukutest jäi haigeks, nii et mina pidin temaga välja jalutama lähimasse kontorisse, mis meie õnneks oli ainult 15 minuti kaugusel, kus siis Karma meid peale korjas. Hhaha jälle mina ja mägipääste (õnneks seekord mitte otseselt). Ülemus viskas ka nalja, et see parem olgu viimane kord. :D Järgmised kaks päeva, kui poisid olid matkamas veetsime me tüdrukutega erinevaid asju tehes, ala silla ehitamine, seinal ronimine jne. Lõpuks oli aega head aega öelda, kurb oli neid näha lahkumas, toredad tüdrukud olid, poiste kohta ei oska midagi öelda, kuna ei olnud võimalust nendega aega veetmiseks.

Kolmapäeval (24ndal septembril) käisime teistega Maritzburgis, ronimas ja Reel Rock filmi festivalil, kus näidati täispikka filmi ronimisajaloost USA’s Yosemite rahvuspargis, film kannab nime Uprising Valley, väga hea oli, kellele huvi pakub, soovitan vaadata. Reel Rock peaks olema ülemaailmne filmifestival, või noh vähemalt Inglismaal ta tuuritab ka sest, eelmine aasta käisin sellel filmi festivalil Birminghamis.

Ahjaaa 10ndal septembril liitus meiega uus praktikant, Robbie Inglismaalt, tore sell, nalja saab palju. :)

Paar korda oleme käinud ka Trevertoni koolis ronimiseinal, ei anna võrreldagi ronimiskeskustega Inglismaal, aga parem kui mitte midagi ja no vähemalt saab lihaseid treenida ja tehnikat lihvida.
Eelmine nädal (13 oktoober) käisime Entabenist väljas kursust tegemas, osa meist oli Wagendrift’is ja osa rahvuspargis, kohas nimega Weenen. Kokku oli 108 9nda klassi poissi Jo’burgi erakoolist St Davids Marist College. Pool poistest läks Wagendrift’i ja pool tuli meie juurde ja siis peale kolmandat päeva vahetasime. Vahetuspäeva öösel jäi mõlemas laagripaigas kuskil 17-18 poissi haigeks (väga nakkav kõhuviirus, kõhukrambid, jooksid vetsu vahet ja oksendasid). Meie laagripaik oli okset täis ja vetsud olid umbes, Wagendrift’i vetsud olid nii õudsad olnud, et meie töötajad said šhoki, kui nad seda vaatama läksid. Niisiis kuna poole laagritest olid haiged, tehti otsus, et laager lõpetatakse päev varem ja poisid saadetakse tagasi koju, see oli siis kolmapäeval. Meist töötajatest olid ainult Robbie ja Nic, kes ka seal haigeks jäid.

Reedel jäi Martin haigeks ja just siis kui minu ja Nicky uus grupp pidi tulema, kell 10:30 hommikul jäin mina 10 ennem nende tulekut ka haigeks, kõhukrambid ja valu ja vetsuvahet jooksmine. Ning kuna see viirus on väga nakkav, siis mind võeti ära sellelt grupilt ja sain koju puhkama minna ning nädalavahetus oli ka vaba.

Täna (6. Oktoober) tuli uus grupp jälle, 5 ja 6nda klassipoisid, jälle Jo’burgist, aga teine kool. Ja seekord väiksem number, ainult 43 last. Täna õhtusöögi ajal hakkas mul kõht jälle räigelt valutama, kõik tegid nägusid, ja olid oiioiii, et sinust peab eemale hoidma, aga õnneks peale valuvaigisteid ja kuuma vanni on mul palju parem olla, nii et õnneks pole viirus.

Päikest,

Liisi :)

Mägede vallutamine

Tere jälle,

Esmaspäeval (11 august) alustasin mina ja Nic meie grupiga oma teekonda Giant’s Castle mäe poole (3314m). Seljas 16kg jälle, täpselt nagu Peruus, aga miski pärast seekord ei tundunud seljakott enam nii raske kui see oli ekspeditsioonil. Aga minu kott oli nii raske kuna ma otsustasin, et ma ei jaga telki meie grupi tüdrukutega, mis tähendas et ma pidin terve telgi (3kg) ise kandma plus siis kogu söögitegemise varustuse ja söögi. Kuigi mõnda asja nagu suhkur, piimapulber, tee jms otsustasime mina ja Steve (grupi õpetaja Inglismaalt) et me jagame neid, siis on kergem, kuna ei pea neid jagama väikesteks portjoniks vad võtsime terve paki piimapulbrit ja suhkrut, kõik naersid aga matka lõpuks oli kogu suhkur läinud. J See päev matkasime kuskil 14-15km, pärast lõunal kui telkimisplatsile jõudsime (või noh pole päris plats, lihtsalt peatusime kuskil jõe ääres, et vett oleks) olid kõik päris väsinud ja oli aeg telke ülesse panna. Minu telk, oii jessas, see on sõna otseses mõttes üks keerulisemaid telke mida ma näinud olen, aga kuna ma nägin eelneval õhtul kuidas põhimõtteliselt peaks seda telki kokku panema, siis ei olnud kõik hullem. Kuigi Nic alguses ütles, et ta lihtsalt vaatab pealt kuidas ma seda vihma sees kokku panen ja joob kohvi ja siis lõpuks tuleb mulle appi, hea ülemus mul ikka. Aga nagu välja tuli siis vihma ei sadanud, päike paistis ja ma sain iseseisvalt selle telgi ülesse pandud ja kiiremini kui osad õpilased, kes olid mitmekesi grupis. J Ja ülejäänud õhtu möödus sööki tehes ja niisama tšillides, ja terve õhtu muidugi kuulsin Nic’ilt, et kui imelik mina ja eestlased on, siuke naljanina noh. J

Teisipäeva hommikul alustasime hommikusöögi ja pakkisime, ning umbes 9-10 ajal asusime teele. Mina ja Nic olime grupi ess, jõudsime kõndida enamuse grupiga kuskil 15-20 minutit, kui järsku keegi ütles et kolm-neli inimest on väga kaugele maha jäänud, siis nägime, et Alan tuli koos kahe seljakotiga ja ütles, et Asleigh’il on halb olla. Nic läks vaatama, mis juhtus. Asleigh’l oli väga halb olla, tal olid okserefleksid, peavalutas ja nõrkus, põhimõtteliselt ta ei suutnud üldse kõndida. Tuli välja, et ta oli eelneval õhtul ka oksendanud. Niisiis peale tunni ajast ootamist, et äkki tal hakkab parem, otsustas Nic mägipäästjad kutsuda. Kõndisime kõik tagasi telkimisplatsile, mina ja Becky jalutasime Asleigh ka sinna, no põhimõtteliselt vedasime ta sinna. Nic läks mägipäästjatele vastu, kuna meie lähedal oli 4x4 auto jaoks mingi rada olemas, siis tulid nad autoga. Umbes kella 2 ajal viidi Asleigh ja Becky (reegel oli, et kui midagi juhtub ühe telgikaaslasega, siis peavad kõik telgikaaslased minema ja kuna tüdrukud jagasid telki ja sööki, siis pidi ka Becky minema). Meie ülejäänud grupiga jätkasime siis matkamist, olgem ausad kõndimine läks nüüd päris kiiresti, kuna grupi kõige aeglasemad liikmed olid läinud. Tänu väga hilisele stardile ei jõudnud me algsesse telkimisplatsi, mis jäi meist 2.5km kaugusele siis see tähendas, et järgmine päev pidime me ekstra 5km kõndima.

Kolmapäeval oli meil varjane äratus, umbes 5:30 hommikul, et teha süüa ja pakkida hädavajalikud asjad (lõuna, magamiskott ja soojad riided) et alustada teekonda mäetippu. Plaan oli alustada matkamist päikesetõusu ajal, ehk siis umbes 6:30, aga nagu alati nihkus see natuke edasi, kõndimist alustasime siis kuskil pärast 7t. Esimesed 4 km kõndisime suhteliselt tasasel pinnal, aga pärast seda oli päris järsk tõus mitmeks tunniks, põhimõtteliselt me turnisime ülesse, kuna kõndimiseks seda väga nimetada ei saa. Mäetippu jõudmise kellaajak oli kell 13, kui me selleks ajaks ei oleks jõudnud tippu siis, me oleks tagasi telkimisplatsi läinud. Kella 12 ajal jõudsime Giant’s pass’i (pole õrna aimugi mis see eesti keeles on, aga põhimõtteliselt on see vahekäik mägedes, kus saab välja kõndida) tippu ja sealt oli veel kuskil 45 minutit kõndida, suhteliselt tasasel maal õnneks jälle, kui välja arvata tipule lähenemine, mis läks jälle tips järsemaks. Kella 12.45 ajal jõudsime mäetippu, jeee. Niii õnnelik olin, peale kõike läbielatut jõudsime mäetippu lõpuks, ja oli aeg lipud välja võtta, minu eesti lipp ja grupp võttis enda kadeti ja inglismaa lipu. Siis oli meil väike snäki paus seal, ja oli aeg tagasi alla minna. 

Minul hakkas aga pea vaikselt valutama, kuskil 3 km ennem laagripaika jõudmist valutas see juba päris palju ja parem põlveke tegi valu ka, aga see ei olnud nii hull. Kui me lõpuks laagripaika jõudsime, viskusin mina enda telki maha, sest pea lõhkus otsas nii tugevalt. Steve tegi mulle tassi teed, jõin selle ära ja väikese BarOne’i (mis on põhimõtteliselt nagu Mars, aga minu arvates on see natuke parem, ja selles on rohkem kaloreid). Pikutasin natuke ja mingi hetk tuli Nic jõe äärest tagasi, siis nad sundisid mind veel ühe tassi kakaod ära jooma (jesssas küll see oli magus, pooltassi oli suhkrut arvatavasti). Ja siis ma vist jäin veitsaks magama, kuni üks hetk hakkas nii paha, et kakao hakkas juba välja tulema, sain pea ka juba telgist välja aga välja ei tulnud midagi. Peale seda jäin magama ja ärkasin uuesti õhtul, siis oli juba veitsa parem, et jõudsin vetsus ära käia. Öösel kella 2 ajal sõin veel ühe BarOne’i ära ja see oli ka kõik.

Neljapäeva hommikul kui oli aeg ülesse ärgata, Nic hüüdis väljast, et Liisi kas sa oled ikka elus, ma vastasin jah, olen elus, pole mägipäästjaid vaja kutsuda. Sellepeale ta vastas, et kurb, lootsin, et kõndimise asemel saan siit helikopteriga minema. Ahjaa Nic muideks on ka vabatahtlik mägipäästja, ja muideks teda on ka korra mägedest päästetud, nii et jh. :D

Pakkisime siis kõik asjad ja hakkasime Giant’s Castle keskuse poole kõndima, mis oli umbes 11km kaugusel, seal saime kokku teise grupiga, kes tegi lühemat matka ja siis läksime Bushman inimeste koopamaalinguid vaatama, need inimesed elasid siinkandis juba 7000 aastat tagasi, aga kadusid maamunalt umbes 100 aastat tagasi. Mina ja Nic läksime teistest varem tagasi Entabenisse, töötajate privileegid. Õhtu poole hakkasime asju pakkima reisi jaoks, pakkisime mitme päeva söögid ära, ja kuna Martin ja Sophia olid Durham grupiga juba reisimas, siis nende käes oli kogu varustus, millele Nic, Carma ja Sibo läksid järgi reedel.

Reede hommikul oli aeg asuda reisima. Esimeseks sihtkohaks oli Elandsheim, kuhu me jõudsime peale lõunat, too pärastlõuna olime niisama, tüdrukutega oli väike klatšitund ja kella 7 ajal oli õhtusöök. Peale seda vaatasime filmi „Zulu“ mis räägib Zulu inimeste ja brittide vahelisest lahingust, kuna mina olen seda juba korra näinud ja see on 3 tundi pikk, siis ma põhimõtteliselt magasin sellel ajal.

Laupäeval läksime Rorkes Drift’i ja Islandwana’sse, kus Zulud ja britid pidasid lahinguid, kuulasime giidi juttu lahingust ja siis tegime väikese 15km pikkuse matka. Ööbispaika jõudsime tagasi umbes 17 ajal, natuke puhkust ja siis oli Braai aeg, mis siis põhimõtteliselt on LAV’i grillimine/BBQ. Peale seda osad grupist kadus ära magama, aga väike seltskond jäi ülesse ja ajasime niisama juttu  ja klatši, selle grupiga muud ei olnudki kui koguaeg klatš ja üksteise tügamine, kuna see grupp oli nagu seebiooper, koguaeg tekkisid uued paarid jne. Nalja kui palju. J

Laupäeva hommikul pakkisime asjad ja asusime teele iThala poole, mis on suur suur rahvuspark (game reserve). Jõudsime telkimislaagrisse, kus olid õnneks isegi vetsud, dušširuumid ja köögiala olemas. Panime telgid ülesse, sättisime köögi valmis ja kell oli juba nii paljj, et oli aeg õhtusööki tegema hakata. Kuna söögi tegemine käib gruppides, siis need grupid, kes vabad olid veetsid nii kaua aega jõeääres sulistades. Peale õhtusööki istusime lõkke ääres ja siis oli aeg tuttu minna.

Pühapäeval peale hommikusööki läksime safarile, grupp jagati 4ks, 2 gruppi läksid jalksi ja teised kaks alustasid auto sõiduga. Mina olin teises jalksi grupis, me nägime elevante, waterbuck’i, rhino’sid, kaelkirjakuid, mürgist ämblikku, puud, mille viljadest tehakse mingit alkoholi ja mürgiseid marju. Pole just väga palju, aga rohkem kui teine grupp, kes nägi ainult loomapabulaid.  Lõunatg sõime rahvuspargi keskuses, grupp käis suveniiripoes shoppamas ja peale seda läksime uuesti autosõidule, et elevante lähemalt näha, mida me ka nägime. Pärastlõunal jõudsime tagasi laagripaika ja kell oli juba nii palju, et oli aeg õhtusöögiga alustada, seekord oli jälle braai aeg. Mina, Sibo ja paar kadetti olime liha grillimis valves, õnneks me midagi ära ei kõrvetanud nii et kõik hästi. Paar kadetti said pahandusega hakkama, köögist kaugel oli lõke, ja üks tobujuss viskas sinna sisse deodorandi pudeli, õudne miuke pauk käis. Õnneks meile mingit pahandust ei tulnud, ja midagi halba ei juhtunud, kuna hetkel on kuiv hooaeg, mis tähendab, et ka väike säde võib terve rahvuspargi maha põletada. Lisaks selle siuke pauk võib kõlada nagu püssipauk ja rahvuspargis võidakse arvata, et need on salakütid.

Päikest,

Liisi

Hola

Tere kõikidele,

Esmaspäeva (4. august) hommikul ärkasime kuskil 6:30-7 ajal, vaatasime päikesetõusu, sõime hommikust, pakkisime asjad ja hakkasime tagasi Entabeni poole kõndima. Jõudsime tagasi ennem lõunasööki, pakkisime asjad lahti, pärast mängisme natuke võrkpalli, siis oli lõuna  söögiaeg ja mängisme veel mänge. Õhtu poole hakkasime asju pakkima, kuna grupp läheb homme LAV’i peale ringi reisima.

Teisipäeva hommikul kella 8 ajal  lahkus Durham’i grupp, ja kella 9-10 ajal tuli uus grupp asemele. Zulu laste grupp kuskilt siit lähedalt, 7 klassi omad ja 48 last. Jessas, kui valjud ja miuksed marakratid nad on, võimatu on neid kuulama panna. See oli esimene kord kui mul oli täitsa oma grupp, ja muidugi pidin ma marakrattide grupi saama.

Kolmapäeval tegime igast tegevusi ja käisime väikesel matkal. No küll võisid ikka vingudada, aga õnneks keegi kaduma ei läinud ja viga ei saanud.

Neljapäeval käisime ronimisseinal ronimas, põhimõtteliselt sain endale villi käe peale, kuna pidin belay’ima 30 last järjest. Ja kella 13 paiku läksid nad lõpuks ära, mõned neist olid väga toredad lapsed, aga üldiselt kõigil meil oli hea meel, et nad lahkusid. Kuskil 14:30 paiku tuli uus grupp asemele, West Mercia Wing kadettid ja nad tulevad: üllatus, üllatus Birminghamist. Nagu omad inimesed. J Õpetajatest on kolm inimest: Nataly, Bill ja Steve, mõlemad mehed on 40-50ndates ja Nataly on minuga sama vana, aga nendega saab nii palju nalja, eriti Briminghami teemal, koguaeg laidame maha Birminghami. J Ahjaa õhtul tuli siuke padukas ja äikese torm, et vauu. Esimest korda kui mina siin vihma näen. Inglismaa grupp tõi ilma kodust kaasa.

Reedel käisime grupiga Insonge algkoolis, et näha milline meie projekt olema saab. Pärast lõunal tegime igast tegevusi, nii palju nalja sai. Tundub hästi tore grupp olema, nii et järgmised kolm nädalat saab väga huvitav olema. Ei jõua ära oodata mägimatka ja nendega reisima minemist. J

Laupäeval läksime grupiga kooli ja alustasime oma projektiga, üks grupp hakkas auku kaeva vundamendi jaoks, teine uksi maha võtma, kolmas akna raame üle värvima ja neljas seina lihvima. Veetsime koolis terve päeva.

Pühapäeva hommikul jätkasime oma tööd, lõunasööki läksime sööma ühe meie köögitädi ema majja, kus pakuti traditsioonilist lõunat. Peale seda läks grupp tagasi kooli et tööga jätkata ja kohaline lastega mängida. Mina ja Nic läksime tagasi Entabeni’sse, et hakata pakkima asju matka jaoks, minu ülesandeks jäi kolmeja nelja päeva söök jagada ära gruppide vahel, ütleme nii et polnud just kõige stressivaba ülesanne. Jessas küll, kui palju segadust oli ja siis Nic’i lapsed olid ka seal, nemad omakorda peitsid asju ära, mis ei aitanud väga kaasa. Väga toredad lapsed on, vanem tüdruk on oma ea kohta ikka päris täiskasvanud ja noorem on väike plikatirts, siuke aktiivik. J

Grupp jagati kaheks vastavalt inimeste füüsilisele tugevusele, tugevam grupp läks Giant’s Castle’i mäge ronima (nelja päeva pikkune matk) ja nõrgem läks kolme päevasele matkale, aga nemad ööbisid koobastes, meie olime telkides. Mina olin tugevama grupiga kaasas.

Väga täpselt enam ei mäleta mis toimus, niipalju aega on möödas ja pole väga ega olnud et blogi ja sündmusi ülesse kirjutada.

Päikest,

Liisi

:)

Sanbon,

Esmaspäev (28. juuli) sai grupiga veedetud ja teisipäeva hommikul kell 11 läksid nemad ära. Ja meie läksime kontorisse tööle, mina ja Sophia tegelesime nõude märgistamisega, pidime kõik sildid ja liimi maha pesema ja siis nad ära märgistama, päris tüütu oli aga no vähemalt ei pidanud otseselt kontoris istuma.

Teisipäeva õhtul tuli Inglismaalt kadettide grupp, aga õnneks ma ei pidanud neid vastu võtma, mis tähendas, et õhtupoolik oli vaba. Sai natuke puhata, aga noh magama jõudsin ma ikka alles kell 2 hommikul. Ega siin muud väga teha õhtul pole kui filme vaadata. J

Kolmapäeval käisime grupiga Insonge’s, lähim küla, siit kõndides umbes 45 minuti/tunni kaugusel. Vaatasime üle algkooli, kuhu grupiga istutame peenrad. Pärast käisime seiklusrajal, mängisime natuke võrkpalli ja muid seltskonna mänge. Praegu grupp õpib Zulu keelt, alguses mõtlesin, et olen ka seal, äkki saan targemaks aga kuna ma teoorias ei pidanud olema, siis tulin koju ära, kuna väsinud ja tahtsin vanni minna.

Neljapäeval peale hommikusööki hakkasime Insonge poole kõndima. Põhimõtteliselt on grupp neljaks jagatud, minu ja Sophia grupp tegeles peenrate rajamisega, ja teised kaks gruppi istutasid puid. Päris väsitav oli, suur maalapp tuli ülesse kaevata, siis lisasime komposti mulda, mis tuli mullaga ümber segada ja siis hakkasime peenraid rajama, mille katsime heinaga, et see hoiaks toitaineid ja niiskust mulla sees. Peenra ümber istutasime paar lille ja taimi, mis kaitseksid tuule eest. Ning lõpuks istutasime 50 kapsa ja spinatitaime, kuna need on ühed vähestest, mis talvel kasvavad. Ja meie peenar saigi valmis. Kella 4 ajal pärastlõunal hakkasime tagasi Entabeni poole jalutama. Peale õhtusööki mängisime mängu, kus keset platsi paned laterna, kaks inimest jäävad seda valvama koos pealampideg, ning ülejäänud inimesed peavad laterna juurde ligi hiilima ja seda puutuma, ilma et valvurid neid näeks. Ühesõnaga, kui valvur näitab sinu peale tulega, siis oled mängust väljas. Täitsa tore võiks olla, kui väljas nii külm poleks. Varbad on siiamaani jääs.

Reedel, läksime tagasi kooli ja kuna minu grupp oli enda peenraga neljapäeval valmis saanud, siis alustasime puude istutasime. Terve hommiku poole kaevasime auku puu jaoks, vot see oli piinarikas töö, kuna pinnas oli puhas savi. Pärast lõunasööki oli mängupäev kohalike lastega, poisid mängisid jalgpalli ja meie tüdrukud mängisime käsipalli (netball inglise keeles, pole kindel kas, see on käsipall eesti keeles või mitte ja ei saa guugeldada ka, kuna internetti pole). Kohalikud lapsed olid esimesest kuni 7nda klassini. Osad neist oskasid päris hästi mängida, ja olid päris jõulised, suutsin ka ühekorra maha lennata, tagumik siiamaani sellest valus, kuna lendasin kivi otsa. Tulime tagasi Entabeni’sse ja siis oli õhtusöök ja mul õhtupoolik vaba. Sibo jõudis ka lõpuks tagasi, ta pidi juba teisipäeval tagasi tulema, aga jõudis alles reedel, aii aii, on ikka marakratt. Aga hea meel, et ta tagasi on, temaga saab alati palju nalja, väike kloun meil siin. J

Laupäeval, oleksin pidanud ma ka tagasi kooli minema, et istutamine lõpetada, aga Nicky vajas abi järgmise Inglismaa kadettide grupi programmi koostamisel, nii siis olin hommikupooliku kontoris ja pärast lõuna all söögisaalis, lugesin veits ja tšillisin niisama, kuni grupp tagasi tuli. Täna oli õhtusöök kolme käiguline, jessas kõht on nii täis. J Homme lähme matkama, just lõpetasin pakkimise, õigemini seal polegi eriti midagi pakkida, kuna lähme ainult üheks ööks. Aga ikkagi mu Osprey seljakott pole kunagi nii kerge olnud, kui ta homme saab olema, tore tore. J

Pühapäeval peale hommikusööki ja viimast pakkimist asusime matkama, eest mäetipp nimega Mount Lebanon (umbes 1800-2000 meetrit, meie asume 1500 meetri kõrgusel). Tippu jõudsmine võttis meil grupiga aega kuskil 4.5 tundi, minu jaoks oli see lihtne jalutuskäik, kuna ma pidin grupi lõpus olema, siis minu tempo oli ikka väga aeglane. Vaade mäe tipust oli väga ilus. Öö veetsime koopas, mis üllatavalt ei olnudki väga külm, mul ja ka teistel oli üllatavalt soe olla. Enne minekut ma ikka väga kartsin, et väljas magamine saab külm olema, kuna ööd on siin väga külmad hetkel, aga ilma asjata kartsin.

Päikest,

Liisi

Tere tere

Tere kõikidele,

Esmaspäev ja teisipäev (21 ja 22 juuli) möödusid kontoris ja geocache’e kontrollides, mis ei läinud väga edukalt kuni ma pakkusin välja, et äkki on koordinaadid valed, ja mul oli õigus, mis aga tähendas, et terve rada tuli läbi käia ja GPSiga uued koordinaadid võtta ja siis uued sildid välja printida, et need siis ümber vahetada. Palju palju jalutamist, aga vähemalt sai kontorist välja. Esmaspäeva õhtul tegid poisid õhtusööki, ja nüüd täna on minu kord, keedukartul ja hakkliha kaste, las söövad natuke eesti toitu, aga sealiha asemel on jaanalinnu liha, eks näis kuidas see maitseb. Peaks vist nüüd kööki ronima, üldse ei viitsi, suht väss on olla.

Kolmapäeval hommikul tuli uus grupp sisse, Maris Stella 7nda klassi tüdrukud Durban’ist. Nemad olid siin kuni reedeni, hästi tore ja mõnus grupp oli. Kuna me jagasime grupi neljaks ja ühe grupi juhiks oli Nic, minu ülemus, siis mina liitusin nendega, et näha kuidas Nic seda tööd teeb. Ütleks, et mul on väga tore ja tark ülemus, ja ta juba mainis on ta on minu elu ära planeerinud järgnevaks kuuks. Pole paha. J

Minu kord oli see nädalavahetus tööl olla (laupäev ja pühapäev kontoris 3-4 tundi ja ei tohi valduselt lahkuda reede kella 17st kuni esmaspäeva kella 8ni), siis ma ei oleks saanud tüdrukutega välja minna, aga reedel just siis kui ma kontorist lahkuma hakkasin, ütles mu ülemus Carma (ja Nic’i abikaasa) et ta on ise reede õhtul valves, et ma saaks välja minna. Jeee, piduuu. Sõitsime siis tund aega ühte lähimasse linna, käisime söömas ja siis läksime ühte pubisse, mis on siis vist kõige popim ja suurim koht siin kandis pidutsemiseks. Päris huvitav oli, seal oli kõiki: vanakesed, keskealised ja siis nooremad inimesed. Aga päris korralik pidu oli, ei saa kurta. J

Laupäeval istusin siis 9st 12:30neni kontoris ja ülejäänud päeva veetsin kodus niisama, tegime pannkooke ja vaatasime filme. J

Pühapäeval tuli järgmine grupp, St Henry’s kool, jälle Durban’ist, seekord 11nes klass. Ausalt öeldes, see grupp on päris igav. Tundub, et saabki nii olema, et mõne grupiga on nii tore, et sa ei taha et nad ära läheks ja teise grupiga ei jõua ära oodata kuni nad ära lähevad. Aga noh, mis siis ikka, ega ei saa neid varem ära saata ju. Aga üks noormees grupist näeb välja nagu Tarvo, ainult noorem versioon, igalühel on kaksik kuskil. Tervitused Tarvole, kui seda loed! 

Esimene grupp :)

Uued seiklused Lõuna Aafrika Vabariigis

Sabone (Tere),

Esmaspäeva ja teisipäeva (14-15 juuli) veetsin kontoris, tegelesin natuke õppimisega, mitte et ma midagi väga mäletaks, aga noh vast kunagi ikka jääb meelde. Kolmapäeva hommikul kell 10 viis Sandy minu ja Namusa (kokatädi) Estcourt’i, et osta süüa grupile ja sealt edasi Wagendrift’i, kus pidime Inglismaa grupile õhtusöögi tegema, lasanje, oa salat ja šokolaadikook. Wagendrift on põhimõtteliselt looduskaitseala/park, ja seal on noortekeskus, kus siis grupiga ööseks jäime. Aga selle söögitegemise tegi huvitavaks see, et köögis olid seal ainult mõned potid ja pannid, ja grupp koos varustusega jõudis kohale alles 6 paiku õhtul, aga selleks ajaks pidi õhtusöök juba valmis olema. Niisiis, kuna mul oli õnneks väike taskunuga kaasas, valmistasime me terve õhtusöögi sellega 25’le inimesele, polnud just kõige lihtsam protsess. J 

Peale õhtusööki, Nic (ülemus) näitas grupile ühte tegevust, kus siis lamad laua peal ja pead laua alt lauale ringi peale nii tegema, et sa põrandat ei puuduta. Nic on 52 aastane vist, ja ta sai sellega hakkama, aga samas ta suht fitness’i fänn ka, viimati võttis osa LAV’i Ironman võistlusest (kus jooksed, ujud ja sõidad rattaga mitukümmend km). Proovisin ka 2 korda, ei jõudnud väga kaugele, sain laua alla rippuma, aga see oli ka kõik. Nii et kellel kodus igav, võtke see asi ette. Ja tore oli kontorist veidikeseks eemale saada. J

Neljapäeva hommikul pidime Namusaga hommikusööki tegema, ma siis praadisin mune, vähemalt 25 tükki, see oli huvitav. Pärast pidime kõik ära koristama ja kokku pakkima. Vahepeal võtsime Peter’i ka peale, ta jõudis enda reisilt tagasi ja sõit tagasi Entabeni’sse võis alata. Koju jõudes pakkisime kõik lahti ja istusime kontoris paar tundi, ja oligi päev läbi.

Reede hommikul tuli uus grupp, 32 õpilast kohalikust koolist, õpilased olid alates 6ndast kuni 11nda klassini. Grupp jagati kahte, ja siis oli seiklusvõistlus, kus siis grupid pidid erinevaid ülesandeid lahendama, lõpuks Sibo ja minu grupp võitsid. Pärast lõunat läksime meie grupiga linnuparki ja sohu, kus Sibo siis rääkis nendest, aga kuna ta tegi seda Zulu keeles, siis ma just ei saanud väga palju aru. Need õpilased on nii energilised, koguaeg jooksed ja kiljuvad, aga samas on nad väga targad ja huvitunud loodusest ja selle eest hoolitsemisest.

Praegu tundub mulle, et ma ikka üldse ei oska enam eesti keeles kirjutada, nii palju termineid on inglisekeeles, ja ei oska enam eesti keelset vastet leida. Nii juhtub kui eestist ära kolid mõneks ajaks. Ausalt öeldes, ei kujuta ette mida ma aasta aja pärast teen, Inglismaal olid eestlased ümber ringi, aga siin ei saa üldse eesti keelt rääkida, ainult mõned üksikud korrad kui koju helistan.

Just tuli meelde, täna reedel saab kaks nädalat mul täis siin juba, see aeg on ikka päris kiiresti läinud. Kolm aastat Inglismaal läksid linnulennul, ei tea mis see aastake/kaks siin siis veel teeb.

Täna oli õnneks juba soe päev, päeval sai vabalt tsärgi väel ringi käidud, aga nüüd õhtul kisub jahedaks, aeg hakata riidekihte tagasi selga panema. Poole tunni pärast on õhtusöök ja tuleb tagasi alla sööklasse minna.

Peale õhtusööki, oli aeg õhtuseks mänguks, kus grupp jagati kuueks erinevaks riigiks, osad riigid arenenud riikidest ja osad arengumaadest, igale grupile anti erinevad vahendid, arenenud riigid said rohkem kui arengumaad. Mängu eesmärk oli paberist välja lõigata erinevaid kujundeid, mis olid väärt teatud hulk rand’e (LAVi rahaühik), ja siis tuli see panka hoiustada ja meeskond kes pooleteise tunni aja jooksul kõige rohkem raha hoiustas võitis mängu. Mina olin pankur, terve see mäng oli nii naljaks. Kella 9 paiku oli aeg saata õpilased oma ruumidesse, ja ise ka koju minna, mitte et kaugele oleks minna, paar minutit ülesmäge. Õhtul sai natuke nalja, kuna üks majakaaslastest jõudis lõpuks koju, aga ta oli no ütleme natuke joonud, sundis meid mingit pingviini multikat vaatama, lõpuks ajasime ta ära tuttu ja me Peter’iga vaatasime selle lõpuni.Tal oli viimane õhtu siin.

Laupäeval oli varajane ärkamine, oli minu kord olla hommikusöögi vahetuses. Päeva jooksul käisime grupiga mägedes ja mina läksin Geoff’iga taas lindude tuurile, kuna ta lubas selle inglise keeles teha. Õhtul oli väike lõkke ümber istumine, kus grupp laulis ja tantsis Zulu laule ja tegid väikese etenduse nende siin oldust ajast, pärast grillisime vahukomme. Kohtusin ka Peter'i vanematega, kes tulid siia külla talle ja siis saatsime ta ära, tore inimene, kahju et rohkem ei saanud koos aega veeta. Peter muideks on pärit Birminghamis, kuhu ta nüüd tagasi läkski, naljakas kokkusattumine.

Pühapäeval olid meil Entabeni olümpiamängud, kus oli 10 erinevat ala, nagu näiteks soki maadlus, nuustiku viskamine jne. Kõige parem neist oli modellindus, kus igast meeskonnast poiss ja tüdruk pidi jäljendama vastastsoost isikuid. See oli lihtsalt nii naljakas, kõik olid krampides. Ülejäänud aeg möödus niisama tšillides ja kella 5 paiku läks viimane grupp ära.

Hommikune härmatis kontoris :)

Namusa hakib porgandit minu väikese noaga :)

Teel joa juurde grupiga.

Õhtune lõke :)

Päikest,

Liisi

Võitjad on need inimesed, kes kunagi ei loobu enda unistustest. N. Mandela

Tere kõikidele,

Siia tulles olin kindel, et uut blogi ma enam kirjutama ei hakka, kuna viimasega läks kuidas läks. Hetkel aga tundub, et vist ikka peab seda tegema, kuna kodused tahavad teada, millega ma tegelen ja kuna ma ei jõua ega viitsi kõikidele igakord uuesti ümber jutustada, siis blogi on vist ikka kõige kergem viis kõiki minu tegevustega kursis hoidmiseks.

Niisiis hakkame algusest peale, aprilli alguses leidsin kuulutuse, kus Entabeni otsib praktikante, niisiis saatsin neile kirja. Paari nädala pärast sain Nic’ilt (omanik) kirja ja vaikselt edasi arendes, oli mai kuus Skype’i intervjuu, mis läks hästi. Siis tuli kätte aeg hakata viisat taoltlema, mis oli ikka pikk ja kallis protsess, mille jooksul pidin ka Eesti minema, et uut passi taotleda. 13ndal juunil käisin Londonis viisa taotlust sisse andma, mis läks õnneks valutult ja 24ndaks juuniks kutsuti tagasi, et viisa kätte saada. Samal päeval ostsin ka piletid LAVi, arvestades, et ma ostsin nad nädal aega ennem, polnud nad kõige kallimad (460 naela).

Teisipäeva õhtul (2. juuli) oli minu ja Nadya (ta läks suveks tagasi koju) viimane õhtusöök sõpradega, aitäh kõikidele, kes kohale tulid! :) Peale seda, hakkasime viimaks pakkima ja kolmapäeva varahommikul kell 4:30 läksid meil bussid, minul Manchesteri ja Nadyal Birminghami lennujaama. Kuna ma reisisin oma spordikoti ja suure seljakotiga, mis oli pandud kaitsekotti, oli seda väga raske ja ebamugav tassida, siis lennujaamas üks tore noormees aitas mul seda tassida check-in’i, suur aitäh sulle veelkord! J

Esimene lend oli mul 7:25 hommikul suunaga Abu Dhabi’sse. Sinna jõudsin õhtul kella 6-7 paiku ja järgmine lend pidi minema neljapäeval kell 2 hommikul. Jõudsime kõik lennukisse, istusime seal 2 tundi ja siis lõpuks öeldi, et lennuki parandamisega läheb tunde veel ja viidi meid tagasi terminali. Lõpuks lend läks siis kell 9 hommikul, suunaga Šeišellidele. See lennujaam oli üks ilusamaid, kus olnud olen, mägede ja ookeani vahel. Sain seal tuttavaks paari toreda inimesega, kellest üks neist on Cape Town’ist, nii et selles linnas on tutvused ees, tore, tore. J Ootasime seal ka paar tundi ja lõpuks tuli aeg astuda viimasele lennukile, suunaga Jo’burg. Jo’burgi jõudsin õhtul kella 9 paiku. Nic oli mulle organiseerinud ööbimise hostelis ja järgmise päeva bussipileti Entabeni’sse. Hosteli nimi oli Bob’s bunkhouse, kui keegi Jo’burgi satub, siis kindlalt soovitan, toredad omanikud, teadsid mu nime juba ennem kui ma sinna saabusin ja inimesed hostelid olid ta sõbralikud.

Reede hommikul kell 8:15 tuli buss (Baz Bus, üks paremaid viise LAVis reisimiseks) hosteli ette ja teekond võis alata. Vaated olid olid ilusad, nägin Aafrika kõige suuremat dam’i (veekogu, kus Jo’burg saab oma joogivee varustuse) ja ka metsikud baboone (mingid loomakesed). Minu peatuseks oli Mooi River, mis on kõige lähedam linn Entaben’ile. Sealt võttis Martin (Entabeni töötaja) mind peale ja sõit uue kodu poole võis alata. Entabeni on Mooi River’ist ühe tunni sõidu kaugusel. Ühesõnaga elan ma metsikus looduses, keset mägesid.

Reede õhtul sain tuttavaks ka Sophia, Sibo, Peter’i, Nicky, Sandy (gogo – vanaema Zulu keeles), Nic’i ja tema lastega: Mia ja Keira’ga.

Kuna grupp Inglismaalt oli siin kuni esmaspäeva hommikuni, siis laupäeval ja pühapäeval olin nendega, jälgisin teiste instruktorite tööd. Laupäev oli väga soe, suutsin isegi näo ära kärsatada, aga alates pühapäevast läks ilm külmaks, käisin ringi nelja kihise riietusega ja magasin 3 teki ja pikkade riietusega. Viimased paar päeva on õnneks päike paistnud, siis nii külm ei ole, aga siiski, ilma fliisita ei kannata käia isegi päikese käes. Aga no talv on siin, mis muud ikka oodata.

Esmaspäevast saati olen kontoris olnud ja tegelenud õppimisega ja lindude eest hoolitsenud, hommikuti peab neile süüa andma ja vett vahetama, ja siis on üks beebi linnu (suuruselt nagu täiskasvanud) keda peab päevas paar korda jalutama.

Põhimõtteliselt on mul siin kaks osa: kui grupid on sees siis tuleb nendega tegeleda ja kui neid ei ole siis on kontoritöö (8-17ni), ma pole veelväga kindel milles see seisneb, aga arvatavasti siis uute gruppide tulekuks ette valmistamine, programmide koostamine jne. Olgem ausad, konoritöö on siimaani ikka väga igav olnud ja teised, kes siin kauem olnud, ka räägivad et see aega on ikka väga igav.

See nädalavahetus (12-13 juuni) oli mul nüüd vaba ja tšillisin niisama.

Kuna osad instruktorid ja Nic on Inglismaa grupiga praegu reisimas, teised instrukorid ka puhkusel, ja Nic’i naine Karma ja nende lapsed läksid ka ookeani äärde puhkama, siis mina pean nende maja valvama ja hoolt kandma nende loomade eest (kaks koera, 1 kass, 1 papagoi ja veel 2 väiksemat lindu). See maja on ikka päris suur ja õhtuti on päris õudne siin üksi olla.

Põhimõtteliselt olen ma siin Entabenis praktikant, mis siis tähendab, et majutus, osa toidust (kui grupid on sees, siis saab sööklas süüa) ja miskit taskuraha on nende poolt. Mis arvatavasti pole kõige suurem, aga samas ma tulin siia et kogemust saada ja reisida, kuna minu erialal pole just kõige kergem saada korralikku tööd. Aasta, kahe pärast on vast juba kergem tasuv töö saada kas siis Euroopas või kuskil mujal maailmas. J

18ndal juulil tuleb uues grupp sisse ja peale seda on grupid sees kuni novembri alguseni, kiire aeg ees ootamas, aga seda parem. Kergem sisse elada ja enesekindlamaks saada.

Elamisest ka natuke, töötajatel on oma maja. Majas on elutuba, köök, päikesetuba ja terass. Sooja vett saab ainult siis kui tuli alla tehakse, lisaks pidid seal ka paar hiirekest olema ja Sophia on enda toat leidnud kolm madu, väga toredad uudised. J Minul on enda tuba, aga vannituba jagan ma ühe tüdrukuga Inglismaalt (Sophia), kes on siin olnud juba jaanuarist, aga ta läheb septembri alguses tagasi koju. Mina siis tulingi põhimõtteliselt tema asemele. Majas on veel Martin, Geoff, Sibo ja Peter (kes on ka Inglimaalt ja tema läheb tagasi koju juba paari nädala pärast, tema asemele tuleb vist oktoobris uus noormees Inglismaalt). Instruktoritest on veel Nicky, aga tema elab omaette kohas, nii et õnneks pole ma ainuke neiu siin, aga noh töötajate majas olen küll alates septembrist. Eks näis kuidas see elu seal majas hakkab olema noormeeste’ga, ma juba kujutan seda segadust ette. J

Rohkemat nagu ei oskagi kirjutada, eks küsige ja kirjutage kommentaaridesse. J

Ahjaa, miks on blogi kirjutamisel nii kerge 1000 sõna kokku saada, aga kui koolis pidime esseesid kirjutama, siis oli raskusi paarisaja sõnagagi, täielik müsteerium. :D

Päikest Teile Kõikidele,

Liisi

PS! Vabandust grammatika ja jumal teab mis vigade eest, pole aega ega viitsimist, et teksti veelkorra läbi lugeda, vast annate andeks. J