Hola

Tere kõikidele,

Esmaspäeva (4. august) hommikul ärkasime kuskil 6:30-7 ajal, vaatasime päikesetõusu, sõime hommikust, pakkisime asjad ja hakkasime tagasi Entabeni poole kõndima. Jõudsime tagasi ennem lõunasööki, pakkisime asjad lahti, pärast mängisme natuke võrkpalli, siis oli lõuna  söögiaeg ja mängisme veel mänge. Õhtu poole hakkasime asju pakkima, kuna grupp läheb homme LAV’i peale ringi reisima.

Teisipäeva hommikul kella 8 ajal  lahkus Durham’i grupp, ja kella 9-10 ajal tuli uus grupp asemele. Zulu laste grupp kuskilt siit lähedalt, 7 klassi omad ja 48 last. Jessas, kui valjud ja miuksed marakratid nad on, võimatu on neid kuulama panna. See oli esimene kord kui mul oli täitsa oma grupp, ja muidugi pidin ma marakrattide grupi saama.

Kolmapäeval tegime igast tegevusi ja käisime väikesel matkal. No küll võisid ikka vingudada, aga õnneks keegi kaduma ei läinud ja viga ei saanud.

Neljapäeval käisime ronimisseinal ronimas, põhimõtteliselt sain endale villi käe peale, kuna pidin belay’ima 30 last järjest. Ja kella 13 paiku läksid nad lõpuks ära, mõned neist olid väga toredad lapsed, aga üldiselt kõigil meil oli hea meel, et nad lahkusid. Kuskil 14:30 paiku tuli uus grupp asemele, West Mercia Wing kadettid ja nad tulevad: üllatus, üllatus Birminghamist. Nagu omad inimesed. J Õpetajatest on kolm inimest: Nataly, Bill ja Steve, mõlemad mehed on 40-50ndates ja Nataly on minuga sama vana, aga nendega saab nii palju nalja, eriti Briminghami teemal, koguaeg laidame maha Birminghami. J Ahjaa õhtul tuli siuke padukas ja äikese torm, et vauu. Esimest korda kui mina siin vihma näen. Inglismaa grupp tõi ilma kodust kaasa.

Reedel käisime grupiga Insonge algkoolis, et näha milline meie projekt olema saab. Pärast lõunal tegime igast tegevusi, nii palju nalja sai. Tundub hästi tore grupp olema, nii et järgmised kolm nädalat saab väga huvitav olema. Ei jõua ära oodata mägimatka ja nendega reisima minemist. J

Laupäeval läksime grupiga kooli ja alustasime oma projektiga, üks grupp hakkas auku kaeva vundamendi jaoks, teine uksi maha võtma, kolmas akna raame üle värvima ja neljas seina lihvima. Veetsime koolis terve päeva.

Pühapäeva hommikul jätkasime oma tööd, lõunasööki läksime sööma ühe meie köögitädi ema majja, kus pakuti traditsioonilist lõunat. Peale seda läks grupp tagasi kooli et tööga jätkata ja kohaline lastega mängida. Mina ja Nic läksime tagasi Entabeni’sse, et hakata pakkima asju matka jaoks, minu ülesandeks jäi kolmeja nelja päeva söök jagada ära gruppide vahel, ütleme nii et polnud just kõige stressivaba ülesanne. Jessas küll, kui palju segadust oli ja siis Nic’i lapsed olid ka seal, nemad omakorda peitsid asju ära, mis ei aitanud väga kaasa. Väga toredad lapsed on, vanem tüdruk on oma ea kohta ikka päris täiskasvanud ja noorem on väike plikatirts, siuke aktiivik. J

Grupp jagati kaheks vastavalt inimeste füüsilisele tugevusele, tugevam grupp läks Giant’s Castle’i mäge ronima (nelja päeva pikkune matk) ja nõrgem läks kolme päevasele matkale, aga nemad ööbisid koobastes, meie olime telkides. Mina olin tugevama grupiga kaasas.

Väga täpselt enam ei mäleta mis toimus, niipalju aega on möödas ja pole väga ega olnud et blogi ja sündmusi ülesse kirjutada.

Päikest,

Liisi

:)

Sanbon,

Esmaspäev (28. juuli) sai grupiga veedetud ja teisipäeva hommikul kell 11 läksid nemad ära. Ja meie läksime kontorisse tööle, mina ja Sophia tegelesime nõude märgistamisega, pidime kõik sildid ja liimi maha pesema ja siis nad ära märgistama, päris tüütu oli aga no vähemalt ei pidanud otseselt kontoris istuma.

Teisipäeva õhtul tuli Inglismaalt kadettide grupp, aga õnneks ma ei pidanud neid vastu võtma, mis tähendas, et õhtupoolik oli vaba. Sai natuke puhata, aga noh magama jõudsin ma ikka alles kell 2 hommikul. Ega siin muud väga teha õhtul pole kui filme vaadata. J

Kolmapäeval käisime grupiga Insonge’s, lähim küla, siit kõndides umbes 45 minuti/tunni kaugusel. Vaatasime üle algkooli, kuhu grupiga istutame peenrad. Pärast käisime seiklusrajal, mängisime natuke võrkpalli ja muid seltskonna mänge. Praegu grupp õpib Zulu keelt, alguses mõtlesin, et olen ka seal, äkki saan targemaks aga kuna ma teoorias ei pidanud olema, siis tulin koju ära, kuna väsinud ja tahtsin vanni minna.

Neljapäeval peale hommikusööki hakkasime Insonge poole kõndima. Põhimõtteliselt on grupp neljaks jagatud, minu ja Sophia grupp tegeles peenrate rajamisega, ja teised kaks gruppi istutasid puid. Päris väsitav oli, suur maalapp tuli ülesse kaevata, siis lisasime komposti mulda, mis tuli mullaga ümber segada ja siis hakkasime peenraid rajama, mille katsime heinaga, et see hoiaks toitaineid ja niiskust mulla sees. Peenra ümber istutasime paar lille ja taimi, mis kaitseksid tuule eest. Ning lõpuks istutasime 50 kapsa ja spinatitaime, kuna need on ühed vähestest, mis talvel kasvavad. Ja meie peenar saigi valmis. Kella 4 ajal pärastlõunal hakkasime tagasi Entabeni poole jalutama. Peale õhtusööki mängisime mängu, kus keset platsi paned laterna, kaks inimest jäävad seda valvama koos pealampideg, ning ülejäänud inimesed peavad laterna juurde ligi hiilima ja seda puutuma, ilma et valvurid neid näeks. Ühesõnaga, kui valvur näitab sinu peale tulega, siis oled mängust väljas. Täitsa tore võiks olla, kui väljas nii külm poleks. Varbad on siiamaani jääs.

Reedel, läksime tagasi kooli ja kuna minu grupp oli enda peenraga neljapäeval valmis saanud, siis alustasime puude istutasime. Terve hommiku poole kaevasime auku puu jaoks, vot see oli piinarikas töö, kuna pinnas oli puhas savi. Pärast lõunasööki oli mängupäev kohalike lastega, poisid mängisid jalgpalli ja meie tüdrukud mängisime käsipalli (netball inglise keeles, pole kindel kas, see on käsipall eesti keeles või mitte ja ei saa guugeldada ka, kuna internetti pole). Kohalikud lapsed olid esimesest kuni 7nda klassini. Osad neist oskasid päris hästi mängida, ja olid päris jõulised, suutsin ka ühekorra maha lennata, tagumik siiamaani sellest valus, kuna lendasin kivi otsa. Tulime tagasi Entabeni’sse ja siis oli õhtusöök ja mul õhtupoolik vaba. Sibo jõudis ka lõpuks tagasi, ta pidi juba teisipäeval tagasi tulema, aga jõudis alles reedel, aii aii, on ikka marakratt. Aga hea meel, et ta tagasi on, temaga saab alati palju nalja, väike kloun meil siin. J

Laupäeval, oleksin pidanud ma ka tagasi kooli minema, et istutamine lõpetada, aga Nicky vajas abi järgmise Inglismaa kadettide grupi programmi koostamisel, nii siis olin hommikupooliku kontoris ja pärast lõuna all söögisaalis, lugesin veits ja tšillisin niisama, kuni grupp tagasi tuli. Täna oli õhtusöök kolme käiguline, jessas kõht on nii täis. J Homme lähme matkama, just lõpetasin pakkimise, õigemini seal polegi eriti midagi pakkida, kuna lähme ainult üheks ööks. Aga ikkagi mu Osprey seljakott pole kunagi nii kerge olnud, kui ta homme saab olema, tore tore. J

Pühapäeval peale hommikusööki ja viimast pakkimist asusime matkama, eest mäetipp nimega Mount Lebanon (umbes 1800-2000 meetrit, meie asume 1500 meetri kõrgusel). Tippu jõudsmine võttis meil grupiga aega kuskil 4.5 tundi, minu jaoks oli see lihtne jalutuskäik, kuna ma pidin grupi lõpus olema, siis minu tempo oli ikka väga aeglane. Vaade mäe tipust oli väga ilus. Öö veetsime koopas, mis üllatavalt ei olnudki väga külm, mul ja ka teistel oli üllatavalt soe olla. Enne minekut ma ikka väga kartsin, et väljas magamine saab külm olema, kuna ööd on siin väga külmad hetkel, aga ilma asjata kartsin.

Päikest,

Liisi

Tere tere

Tere kõikidele,

Esmaspäev ja teisipäev (21 ja 22 juuli) möödusid kontoris ja geocache’e kontrollides, mis ei läinud väga edukalt kuni ma pakkusin välja, et äkki on koordinaadid valed, ja mul oli õigus, mis aga tähendas, et terve rada tuli läbi käia ja GPSiga uued koordinaadid võtta ja siis uued sildid välja printida, et need siis ümber vahetada. Palju palju jalutamist, aga vähemalt sai kontorist välja. Esmaspäeva õhtul tegid poisid õhtusööki, ja nüüd täna on minu kord, keedukartul ja hakkliha kaste, las söövad natuke eesti toitu, aga sealiha asemel on jaanalinnu liha, eks näis kuidas see maitseb. Peaks vist nüüd kööki ronima, üldse ei viitsi, suht väss on olla.

Kolmapäeval hommikul tuli uus grupp sisse, Maris Stella 7nda klassi tüdrukud Durban’ist. Nemad olid siin kuni reedeni, hästi tore ja mõnus grupp oli. Kuna me jagasime grupi neljaks ja ühe grupi juhiks oli Nic, minu ülemus, siis mina liitusin nendega, et näha kuidas Nic seda tööd teeb. Ütleks, et mul on väga tore ja tark ülemus, ja ta juba mainis on ta on minu elu ära planeerinud järgnevaks kuuks. Pole paha. J

Minu kord oli see nädalavahetus tööl olla (laupäev ja pühapäev kontoris 3-4 tundi ja ei tohi valduselt lahkuda reede kella 17st kuni esmaspäeva kella 8ni), siis ma ei oleks saanud tüdrukutega välja minna, aga reedel just siis kui ma kontorist lahkuma hakkasin, ütles mu ülemus Carma (ja Nic’i abikaasa) et ta on ise reede õhtul valves, et ma saaks välja minna. Jeee, piduuu. Sõitsime siis tund aega ühte lähimasse linna, käisime söömas ja siis läksime ühte pubisse, mis on siis vist kõige popim ja suurim koht siin kandis pidutsemiseks. Päris huvitav oli, seal oli kõiki: vanakesed, keskealised ja siis nooremad inimesed. Aga päris korralik pidu oli, ei saa kurta. J

Laupäeval istusin siis 9st 12:30neni kontoris ja ülejäänud päeva veetsin kodus niisama, tegime pannkooke ja vaatasime filme. J

Pühapäeval tuli järgmine grupp, St Henry’s kool, jälle Durban’ist, seekord 11nes klass. Ausalt öeldes, see grupp on päris igav. Tundub, et saabki nii olema, et mõne grupiga on nii tore, et sa ei taha et nad ära läheks ja teise grupiga ei jõua ära oodata kuni nad ära lähevad. Aga noh, mis siis ikka, ega ei saa neid varem ära saata ju. Aga üks noormees grupist näeb välja nagu Tarvo, ainult noorem versioon, igalühel on kaksik kuskil. Tervitused Tarvole, kui seda loed!