Esimene grupp :)

Uued seiklused Lõuna Aafrika Vabariigis

Sabone (Tere),

Esmaspäeva ja teisipäeva (14-15 juuli) veetsin kontoris, tegelesin natuke õppimisega, mitte et ma midagi väga mäletaks, aga noh vast kunagi ikka jääb meelde. Kolmapäeva hommikul kell 10 viis Sandy minu ja Namusa (kokatädi) Estcourt’i, et osta süüa grupile ja sealt edasi Wagendrift’i, kus pidime Inglismaa grupile õhtusöögi tegema, lasanje, oa salat ja šokolaadikook. Wagendrift on põhimõtteliselt looduskaitseala/park, ja seal on noortekeskus, kus siis grupiga ööseks jäime. Aga selle söögitegemise tegi huvitavaks see, et köögis olid seal ainult mõned potid ja pannid, ja grupp koos varustusega jõudis kohale alles 6 paiku õhtul, aga selleks ajaks pidi õhtusöök juba valmis olema. Niisiis, kuna mul oli õnneks väike taskunuga kaasas, valmistasime me terve õhtusöögi sellega 25’le inimesele, polnud just kõige lihtsam protsess. J 

Peale õhtusööki, Nic (ülemus) näitas grupile ühte tegevust, kus siis lamad laua peal ja pead laua alt lauale ringi peale nii tegema, et sa põrandat ei puuduta. Nic on 52 aastane vist, ja ta sai sellega hakkama, aga samas ta suht fitness’i fänn ka, viimati võttis osa LAV’i Ironman võistlusest (kus jooksed, ujud ja sõidad rattaga mitukümmend km). Proovisin ka 2 korda, ei jõudnud väga kaugele, sain laua alla rippuma, aga see oli ka kõik. Nii et kellel kodus igav, võtke see asi ette. Ja tore oli kontorist veidikeseks eemale saada. J

Neljapäeva hommikul pidime Namusaga hommikusööki tegema, ma siis praadisin mune, vähemalt 25 tükki, see oli huvitav. Pärast pidime kõik ära koristama ja kokku pakkima. Vahepeal võtsime Peter’i ka peale, ta jõudis enda reisilt tagasi ja sõit tagasi Entabeni’sse võis alata. Koju jõudes pakkisime kõik lahti ja istusime kontoris paar tundi, ja oligi päev läbi.

Reede hommikul tuli uus grupp, 32 õpilast kohalikust koolist, õpilased olid alates 6ndast kuni 11nda klassini. Grupp jagati kahte, ja siis oli seiklusvõistlus, kus siis grupid pidid erinevaid ülesandeid lahendama, lõpuks Sibo ja minu grupp võitsid. Pärast lõunat läksime meie grupiga linnuparki ja sohu, kus Sibo siis rääkis nendest, aga kuna ta tegi seda Zulu keeles, siis ma just ei saanud väga palju aru. Need õpilased on nii energilised, koguaeg jooksed ja kiljuvad, aga samas on nad väga targad ja huvitunud loodusest ja selle eest hoolitsemisest.

Praegu tundub mulle, et ma ikka üldse ei oska enam eesti keeles kirjutada, nii palju termineid on inglisekeeles, ja ei oska enam eesti keelset vastet leida. Nii juhtub kui eestist ära kolid mõneks ajaks. Ausalt öeldes, ei kujuta ette mida ma aasta aja pärast teen, Inglismaal olid eestlased ümber ringi, aga siin ei saa üldse eesti keelt rääkida, ainult mõned üksikud korrad kui koju helistan.

Just tuli meelde, täna reedel saab kaks nädalat mul täis siin juba, see aeg on ikka päris kiiresti läinud. Kolm aastat Inglismaal läksid linnulennul, ei tea mis see aastake/kaks siin siis veel teeb.

Täna oli õnneks juba soe päev, päeval sai vabalt tsärgi väel ringi käidud, aga nüüd õhtul kisub jahedaks, aeg hakata riidekihte tagasi selga panema. Poole tunni pärast on õhtusöök ja tuleb tagasi alla sööklasse minna.

Peale õhtusööki, oli aeg õhtuseks mänguks, kus grupp jagati kuueks erinevaks riigiks, osad riigid arenenud riikidest ja osad arengumaadest, igale grupile anti erinevad vahendid, arenenud riigid said rohkem kui arengumaad. Mängu eesmärk oli paberist välja lõigata erinevaid kujundeid, mis olid väärt teatud hulk rand’e (LAVi rahaühik), ja siis tuli see panka hoiustada ja meeskond kes pooleteise tunni aja jooksul kõige rohkem raha hoiustas võitis mängu. Mina olin pankur, terve see mäng oli nii naljaks. Kella 9 paiku oli aeg saata õpilased oma ruumidesse, ja ise ka koju minna, mitte et kaugele oleks minna, paar minutit ülesmäge. Õhtul sai natuke nalja, kuna üks majakaaslastest jõudis lõpuks koju, aga ta oli no ütleme natuke joonud, sundis meid mingit pingviini multikat vaatama, lõpuks ajasime ta ära tuttu ja me Peter’iga vaatasime selle lõpuni.Tal oli viimane õhtu siin.

Laupäeval oli varajane ärkamine, oli minu kord olla hommikusöögi vahetuses. Päeva jooksul käisime grupiga mägedes ja mina läksin Geoff’iga taas lindude tuurile, kuna ta lubas selle inglise keeles teha. Õhtul oli väike lõkke ümber istumine, kus grupp laulis ja tantsis Zulu laule ja tegid väikese etenduse nende siin oldust ajast, pärast grillisime vahukomme. Kohtusin ka Peter'i vanematega, kes tulid siia külla talle ja siis saatsime ta ära, tore inimene, kahju et rohkem ei saanud koos aega veeta. Peter muideks on pärit Birminghamis, kuhu ta nüüd tagasi läkski, naljakas kokkusattumine.

Pühapäeval olid meil Entabeni olümpiamängud, kus oli 10 erinevat ala, nagu näiteks soki maadlus, nuustiku viskamine jne. Kõige parem neist oli modellindus, kus igast meeskonnast poiss ja tüdruk pidi jäljendama vastastsoost isikuid. See oli lihtsalt nii naljakas, kõik olid krampides. Ülejäänud aeg möödus niisama tšillides ja kella 5 paiku läks viimane grupp ära.

Hommikune härmatis kontoris :)

Namusa hakib porgandit minu väikese noaga :)

Teel joa juurde grupiga.

Õhtune lõke :)

Päikest,

Liisi

Võitjad on need inimesed, kes kunagi ei loobu enda unistustest. N. Mandela

Tere kõikidele,

Siia tulles olin kindel, et uut blogi ma enam kirjutama ei hakka, kuna viimasega läks kuidas läks. Hetkel aga tundub, et vist ikka peab seda tegema, kuna kodused tahavad teada, millega ma tegelen ja kuna ma ei jõua ega viitsi kõikidele igakord uuesti ümber jutustada, siis blogi on vist ikka kõige kergem viis kõiki minu tegevustega kursis hoidmiseks.

Niisiis hakkame algusest peale, aprilli alguses leidsin kuulutuse, kus Entabeni otsib praktikante, niisiis saatsin neile kirja. Paari nädala pärast sain Nic’ilt (omanik) kirja ja vaikselt edasi arendes, oli mai kuus Skype’i intervjuu, mis läks hästi. Siis tuli kätte aeg hakata viisat taoltlema, mis oli ikka pikk ja kallis protsess, mille jooksul pidin ka Eesti minema, et uut passi taotleda. 13ndal juunil käisin Londonis viisa taotlust sisse andma, mis läks õnneks valutult ja 24ndaks juuniks kutsuti tagasi, et viisa kätte saada. Samal päeval ostsin ka piletid LAVi, arvestades, et ma ostsin nad nädal aega ennem, polnud nad kõige kallimad (460 naela).

Teisipäeva õhtul (2. juuli) oli minu ja Nadya (ta läks suveks tagasi koju) viimane õhtusöök sõpradega, aitäh kõikidele, kes kohale tulid! :) Peale seda, hakkasime viimaks pakkima ja kolmapäeva varahommikul kell 4:30 läksid meil bussid, minul Manchesteri ja Nadyal Birminghami lennujaama. Kuna ma reisisin oma spordikoti ja suure seljakotiga, mis oli pandud kaitsekotti, oli seda väga raske ja ebamugav tassida, siis lennujaamas üks tore noormees aitas mul seda tassida check-in’i, suur aitäh sulle veelkord! J

Esimene lend oli mul 7:25 hommikul suunaga Abu Dhabi’sse. Sinna jõudsin õhtul kella 6-7 paiku ja järgmine lend pidi minema neljapäeval kell 2 hommikul. Jõudsime kõik lennukisse, istusime seal 2 tundi ja siis lõpuks öeldi, et lennuki parandamisega läheb tunde veel ja viidi meid tagasi terminali. Lõpuks lend läks siis kell 9 hommikul, suunaga Šeišellidele. See lennujaam oli üks ilusamaid, kus olnud olen, mägede ja ookeani vahel. Sain seal tuttavaks paari toreda inimesega, kellest üks neist on Cape Town’ist, nii et selles linnas on tutvused ees, tore, tore. J Ootasime seal ka paar tundi ja lõpuks tuli aeg astuda viimasele lennukile, suunaga Jo’burg. Jo’burgi jõudsin õhtul kella 9 paiku. Nic oli mulle organiseerinud ööbimise hostelis ja järgmise päeva bussipileti Entabeni’sse. Hosteli nimi oli Bob’s bunkhouse, kui keegi Jo’burgi satub, siis kindlalt soovitan, toredad omanikud, teadsid mu nime juba ennem kui ma sinna saabusin ja inimesed hostelid olid ta sõbralikud.

Reede hommikul kell 8:15 tuli buss (Baz Bus, üks paremaid viise LAVis reisimiseks) hosteli ette ja teekond võis alata. Vaated olid olid ilusad, nägin Aafrika kõige suuremat dam’i (veekogu, kus Jo’burg saab oma joogivee varustuse) ja ka metsikud baboone (mingid loomakesed). Minu peatuseks oli Mooi River, mis on kõige lähedam linn Entaben’ile. Sealt võttis Martin (Entabeni töötaja) mind peale ja sõit uue kodu poole võis alata. Entabeni on Mooi River’ist ühe tunni sõidu kaugusel. Ühesõnaga elan ma metsikus looduses, keset mägesid.

Reede õhtul sain tuttavaks ka Sophia, Sibo, Peter’i, Nicky, Sandy (gogo – vanaema Zulu keeles), Nic’i ja tema lastega: Mia ja Keira’ga.

Kuna grupp Inglismaalt oli siin kuni esmaspäeva hommikuni, siis laupäeval ja pühapäeval olin nendega, jälgisin teiste instruktorite tööd. Laupäev oli väga soe, suutsin isegi näo ära kärsatada, aga alates pühapäevast läks ilm külmaks, käisin ringi nelja kihise riietusega ja magasin 3 teki ja pikkade riietusega. Viimased paar päeva on õnneks päike paistnud, siis nii külm ei ole, aga siiski, ilma fliisita ei kannata käia isegi päikese käes. Aga no talv on siin, mis muud ikka oodata.

Esmaspäevast saati olen kontoris olnud ja tegelenud õppimisega ja lindude eest hoolitsenud, hommikuti peab neile süüa andma ja vett vahetama, ja siis on üks beebi linnu (suuruselt nagu täiskasvanud) keda peab päevas paar korda jalutama.

Põhimõtteliselt on mul siin kaks osa: kui grupid on sees siis tuleb nendega tegeleda ja kui neid ei ole siis on kontoritöö (8-17ni), ma pole veelväga kindel milles see seisneb, aga arvatavasti siis uute gruppide tulekuks ette valmistamine, programmide koostamine jne. Olgem ausad, konoritöö on siimaani ikka väga igav olnud ja teised, kes siin kauem olnud, ka räägivad et see aega on ikka väga igav.

See nädalavahetus (12-13 juuni) oli mul nüüd vaba ja tšillisin niisama.

Kuna osad instruktorid ja Nic on Inglismaa grupiga praegu reisimas, teised instrukorid ka puhkusel, ja Nic’i naine Karma ja nende lapsed läksid ka ookeani äärde puhkama, siis mina pean nende maja valvama ja hoolt kandma nende loomade eest (kaks koera, 1 kass, 1 papagoi ja veel 2 väiksemat lindu). See maja on ikka päris suur ja õhtuti on päris õudne siin üksi olla.

Põhimõtteliselt olen ma siin Entabenis praktikant, mis siis tähendab, et majutus, osa toidust (kui grupid on sees, siis saab sööklas süüa) ja miskit taskuraha on nende poolt. Mis arvatavasti pole kõige suurem, aga samas ma tulin siia et kogemust saada ja reisida, kuna minu erialal pole just kõige kergem saada korralikku tööd. Aasta, kahe pärast on vast juba kergem tasuv töö saada kas siis Euroopas või kuskil mujal maailmas. J

18ndal juulil tuleb uues grupp sisse ja peale seda on grupid sees kuni novembri alguseni, kiire aeg ees ootamas, aga seda parem. Kergem sisse elada ja enesekindlamaks saada.

Elamisest ka natuke, töötajatel on oma maja. Majas on elutuba, köök, päikesetuba ja terass. Sooja vett saab ainult siis kui tuli alla tehakse, lisaks pidid seal ka paar hiirekest olema ja Sophia on enda toat leidnud kolm madu, väga toredad uudised. J Minul on enda tuba, aga vannituba jagan ma ühe tüdrukuga Inglismaalt (Sophia), kes on siin olnud juba jaanuarist, aga ta läheb septembri alguses tagasi koju. Mina siis tulingi põhimõtteliselt tema asemele. Majas on veel Martin, Geoff, Sibo ja Peter (kes on ka Inglimaalt ja tema läheb tagasi koju juba paari nädala pärast, tema asemele tuleb vist oktoobris uus noormees Inglismaalt). Instruktoritest on veel Nicky, aga tema elab omaette kohas, nii et õnneks pole ma ainuke neiu siin, aga noh töötajate majas olen küll alates septembrist. Eks näis kuidas see elu seal majas hakkab olema noormeeste’ga, ma juba kujutan seda segadust ette. J

Rohkemat nagu ei oskagi kirjutada, eks küsige ja kirjutage kommentaaridesse. J

Ahjaa, miks on blogi kirjutamisel nii kerge 1000 sõna kokku saada, aga kui koolis pidime esseesid kirjutama, siis oli raskusi paarisaja sõnagagi, täielik müsteerium. :D

Päikest Teile Kõikidele,

Liisi

PS! Vabandust grammatika ja jumal teab mis vigade eest, pole aega ega viitsimist, et teksti veelkorra läbi lugeda, vast annate andeks. J