Tere kõikidele,
Siia tulles olin kindel, et uut
blogi ma enam kirjutama ei hakka, kuna viimasega läks kuidas läks. Hetkel aga
tundub, et vist ikka peab seda tegema, kuna kodused tahavad teada, millega ma
tegelen ja kuna ma ei jõua ega viitsi kõikidele igakord uuesti ümber jutustada,
siis blogi on vist ikka kõige kergem viis kõiki minu tegevustega kursis
hoidmiseks.
Niisiis hakkame algusest peale,
aprilli alguses leidsin kuulutuse, kus Entabeni otsib praktikante, niisiis
saatsin neile kirja. Paari nädala pärast sain Nic’ilt (omanik) kirja ja
vaikselt edasi arendes, oli mai kuus Skype’i intervjuu, mis läks hästi. Siis
tuli kätte aeg hakata viisat taoltlema, mis oli ikka pikk ja kallis protsess,
mille jooksul pidin ka Eesti minema, et uut passi taotleda. 13ndal juunil
käisin Londonis viisa taotlust sisse andma, mis läks õnneks valutult ja 24ndaks
juuniks kutsuti tagasi, et viisa kätte saada. Samal päeval ostsin ka piletid
LAVi, arvestades, et ma ostsin nad nädal aega ennem, polnud nad kõige kallimad
(460 naela).
Teisipäeva õhtul (2. juuli) oli
minu ja Nadya (ta läks suveks tagasi koju) viimane õhtusöök sõpradega, aitäh
kõikidele, kes kohale tulid! :) Peale seda, hakkasime viimaks pakkima ja
kolmapäeva varahommikul kell 4:30 läksid meil bussid, minul Manchesteri ja
Nadyal Birminghami lennujaama. Kuna ma reisisin oma spordikoti ja suure
seljakotiga, mis oli pandud kaitsekotti, oli seda väga raske ja ebamugav
tassida, siis lennujaamas üks tore noormees aitas mul seda tassida check-in’i,
suur aitäh sulle veelkord! J
Esimene lend oli mul 7:25
hommikul suunaga Abu Dhabi’sse. Sinna jõudsin õhtul kella 6-7 paiku ja järgmine
lend pidi minema neljapäeval kell 2 hommikul. Jõudsime kõik lennukisse,
istusime seal 2 tundi ja siis lõpuks öeldi, et lennuki parandamisega läheb tunde
veel ja viidi meid tagasi terminali. Lõpuks lend läks siis kell 9 hommikul,
suunaga Šeišellidele. See lennujaam oli üks ilusamaid, kus olnud olen, mägede
ja ookeani vahel. Sain seal tuttavaks paari toreda inimesega, kellest üks neist
on Cape Town’ist, nii et selles linnas on tutvused ees, tore, tore. J Ootasime seal ka paar tundi ja lõpuks tuli aeg astuda
viimasele lennukile, suunaga Jo’burg. Jo’burgi jõudsin õhtul kella 9 paiku. Nic
oli mulle organiseerinud ööbimise hostelis ja järgmise päeva bussipileti
Entabeni’sse. Hosteli nimi oli Bob’s bunkhouse, kui keegi Jo’burgi satub, siis
kindlalt soovitan, toredad omanikud, teadsid mu nime juba ennem kui ma sinna
saabusin ja inimesed hostelid olid ta sõbralikud.
Reede hommikul kell 8:15 tuli
buss (Baz Bus, üks paremaid viise LAVis reisimiseks) hosteli ette ja teekond
võis alata. Vaated olid olid ilusad, nägin Aafrika kõige suuremat dam’i
(veekogu, kus Jo’burg saab oma joogivee varustuse) ja ka metsikud baboone
(mingid loomakesed). Minu peatuseks oli Mooi River, mis on kõige lähedam linn
Entaben’ile. Sealt võttis Martin (Entabeni töötaja) mind peale ja sõit uue kodu
poole võis alata. Entabeni on Mooi River’ist ühe tunni sõidu kaugusel.
Ühesõnaga elan ma metsikus looduses, keset mägesid.
Reede õhtul sain tuttavaks ka
Sophia, Sibo, Peter’i, Nicky, Sandy (gogo – vanaema Zulu keeles), Nic’i ja tema
lastega: Mia ja Keira’ga.
Kuna grupp Inglismaalt oli siin
kuni esmaspäeva hommikuni, siis laupäeval ja pühapäeval olin nendega, jälgisin
teiste instruktorite tööd. Laupäev oli väga soe, suutsin isegi näo ära
kärsatada, aga alates pühapäevast läks ilm külmaks, käisin ringi nelja kihise
riietusega ja magasin 3 teki ja pikkade riietusega. Viimased paar päeva on
õnneks päike paistnud, siis nii külm ei ole, aga siiski, ilma fliisita ei
kannata käia isegi päikese käes. Aga no talv on siin, mis muud ikka oodata.
Esmaspäevast saati olen
kontoris olnud ja tegelenud õppimisega ja lindude eest hoolitsenud, hommikuti
peab neile süüa andma ja vett vahetama, ja siis on üks beebi linnu (suuruselt
nagu täiskasvanud) keda peab päevas paar korda jalutama.
Põhimõtteliselt on mul siin
kaks osa: kui grupid on sees siis tuleb nendega tegeleda ja kui neid ei ole
siis on kontoritöö (8-17ni), ma pole veelväga kindel milles see seisneb, aga
arvatavasti siis uute gruppide tulekuks ette valmistamine, programmide
koostamine jne. Olgem ausad, konoritöö on siimaani ikka väga igav olnud ja
teised, kes siin kauem olnud, ka räägivad et see aega on ikka väga igav.
See nädalavahetus (12-13 juuni)
oli mul nüüd vaba ja tšillisin niisama.
Kuna osad instruktorid ja Nic
on Inglismaa grupiga praegu reisimas, teised instrukorid ka puhkusel, ja Nic’i
naine Karma ja nende lapsed läksid ka ookeani äärde puhkama, siis mina pean
nende maja valvama ja hoolt kandma nende loomade eest (kaks koera, 1 kass, 1
papagoi ja veel 2 väiksemat lindu). See maja on ikka päris suur ja õhtuti on
päris õudne siin üksi olla.
Põhimõtteliselt olen ma siin
Entabenis praktikant, mis siis tähendab, et majutus, osa toidust (kui grupid on
sees, siis saab sööklas süüa) ja miskit taskuraha on nende poolt. Mis
arvatavasti pole kõige suurem, aga samas ma tulin siia et kogemust saada ja
reisida, kuna minu erialal pole just kõige kergem saada korralikku tööd. Aasta,
kahe pärast on vast juba kergem tasuv töö saada kas siis Euroopas või kuskil
mujal maailmas. J
18ndal juulil tuleb uues grupp
sisse ja peale seda on grupid sees kuni novembri alguseni, kiire aeg ees
ootamas, aga seda parem. Kergem sisse elada ja enesekindlamaks saada.
Elamisest ka natuke, töötajatel
on oma maja. Majas on elutuba, köök, päikesetuba ja terass. Sooja vett saab
ainult siis kui tuli alla tehakse, lisaks pidid seal ka paar hiirekest olema ja
Sophia on enda toat leidnud kolm madu, väga toredad uudised. J Minul on enda tuba, aga vannituba jagan ma ühe tüdrukuga
Inglismaalt (Sophia), kes on siin olnud juba jaanuarist, aga ta läheb septembri
alguses tagasi koju. Mina siis tulingi põhimõtteliselt tema asemele. Majas on
veel Martin, Geoff, Sibo ja Peter (kes on ka Inglimaalt ja tema läheb tagasi
koju juba paari nädala pärast, tema asemele tuleb vist oktoobris uus noormees
Inglismaalt). Instruktoritest on veel Nicky, aga tema elab omaette kohas, nii
et õnneks pole ma ainuke neiu siin, aga noh töötajate majas olen küll alates
septembrist. Eks näis kuidas see elu seal majas hakkab olema noormeeste’ga, ma
juba kujutan seda segadust ette. J
Rohkemat nagu ei oskagi
kirjutada, eks küsige ja kirjutage kommentaaridesse. J
Ahjaa, miks on blogi
kirjutamisel nii kerge 1000 sõna kokku saada, aga kui koolis pidime esseesid
kirjutama, siis oli raskusi paarisaja sõnagagi, täielik müsteerium. :D
Päikest Teile Kõikidele,
Liisi
PS! Vabandust grammatika ja
jumal teab mis vigade eest, pole aega ega viitsimist, et teksti veelkorra läbi
lugeda, vast annate andeks. J
No comments:
Post a Comment