Esmaspäeval (18 august) oli siuke tšillimise päev, peale hommikusööki võtsime ette väikese jalutuskäigu mööda jõge, kuni jõudsime kahe jõe ristumiskohta, ja põhimõtteliselt oli seal nagu väike ranna ala, aga kuna kellelgi ei olnud ujumisriideid kaasas läksime alguses vette ainult jalgu pidi, kuni lõpuks paar poissi otsustasid, et nad lähevad lühkaritega vette, nii siis mina ja Ellie (kadett) mõtlesime, et suva lähme ka, mis siis et riided märjaks saavad. Peale meid järgnesid ujuma peaaegu terve grupp (ahjaa grupi suurus oli 28 kadetti, millest ainult 6 olid tüdrukud ja 3 õpetajat). Sulistasime seal umbes pool tundi, kui kuskil ilmus välja mingit valvurivormis tüse mees ja ütles,etme ei või seal olla, kuna see on eravaldus. Aga kuidas saab olla eravaldus rahvuspargis, sellest ma aru ei saa. No mis siis ikka eks me korjasime enda asjad kokku ja hakkasime tagasi laagri poole kõndima, et lõunasööki teha. Peale lõunat läksime alla jõe äärde, kuna praegu on kuiv hooaeg, siis jõgi polnud väga sügav, niisiis poisid otsustasid et nad ehitavad tammi, et siis väike bassein teha. Mässasid seal mitu tundi, aga väga kaugele nad ei jõudnud.
Ühesõnaga väga enam ei mäleta mis me tegime, nii palju oskan öelda, et seal edasi liikusime järgmisse rahvusparki (nägin elevante ja ninasarvikud) ja sealt edasi ookeani äärde, kus me veetsime 2.5 päeva. Esimese päeva hommikul kui osad meist tegid snorgeldamist, ja mina rannas ootasin neid, koos teistega, nägime me kaugel veepiirl vaalasid, mis oli väga väga lahe. Minul möödus enamus ranna aega rannavõrku mängides, pühapäevaks olin täitsa ära kärssanud. Peale seda läksime krokodille vaatama ja paadikruiisile, kus nägime veel krokodille vabas looduses ja jõehobusid väga lähedalt. Ning siis oligi aeg head aega öelda grupile, Ellie ja Mark tegid viimasel õhtul mulle väikese kingituse, roosa käepeal merekarbiga, nii armas neist. Kahju oli kõikidele head aega öelda, lennujaamas jõudisme mitu korda kõikidega kallistada ennem kui nad lõpuks turvaväravatest läbi läksid (mis oli 26 august).
Neljapäeval (11. september) läksime Jo’burgi, et seal ühe kooliga tegeleda. Kooliks oli üks kallimad erakoole LAVis, tüdrukute kool, enamus tüdrukud, kes seal koolis käivad on miljonäride ja tähtsate inimeste laste, näiteks üks tüdruk laagrist oli LAVi asepresidendi tütar. Ja seda laagrit teeme me Jo’burgi lähedal ja mitte Entabenis, kuna Entabeni on liiga kaugusel turvalisuse eesmärkidel ja siukse klassi tüdrukute jaoks liiga kaugel, et bussiga reisida (7-8 tunni sõit). Tüdrukud olid 11ndast klassist, ja võiks arvata, et kuna nd on rikkurite lasted siis on nad ennast täis ja ülbed, aga tegelikult olid väga väga toredad ja veetsime nendega lahedat aega. Ja nagu Nic ütles, et nemad on tulevad liidrid siin riigis, siis on see meie võimalus, et nende maailma pilti muuta ja suunata, siis loodetavasti me ka tegime seda.
Terve september möödus töötades, 19-24 september tuli minu esimene grupp, mille organiseerija olin mina esimest korda. See grupp tuli Trevertoni koolist (erakool, kus käivad ka minu ülemuse tütred), 9klassi poisid ja tüdrukud, kokku 60 õpilast. Nende programm koosnes matkamisest ja erinevatest tegevustest. Kõigepealt läksid tüdrukud matkama, 2 ööd, üks koobastes ja teine telkides. Nii palju siis et kui me minu grupiga viimasel päeva hakkasime tagasi matkama, siis üks tüdrukutest jäi haigeks, nii et mina pidin temaga välja jalutama lähimasse kontorisse, mis meie õnneks oli ainult 15 minuti kaugusel, kus siis Karma meid peale korjas. Hhaha jälle mina ja mägipääste (õnneks seekord mitte otseselt). Ülemus viskas ka nalja, et see parem olgu viimane kord. :D Järgmised kaks päeva, kui poisid olid matkamas veetsime me tüdrukutega erinevaid asju tehes, ala silla ehitamine, seinal ronimine jne. Lõpuks oli aega head aega öelda, kurb oli neid näha lahkumas, toredad tüdrukud olid, poiste kohta ei oska midagi öelda, kuna ei olnud võimalust nendega aega veetmiseks.
Kolmapäeval (24ndal septembril) käisime teistega Maritzburgis, ronimas ja Reel Rock filmi festivalil, kus näidati täispikka filmi ronimisajaloost USA’s Yosemite rahvuspargis, film kannab nime Uprising Valley, väga hea oli, kellele huvi pakub, soovitan vaadata. Reel Rock peaks olema ülemaailmne filmifestival, või noh vähemalt Inglismaal ta tuuritab ka sest, eelmine aasta käisin sellel filmi festivalil Birminghamis.
Ahjaaa 10ndal septembril liitus meiega uus praktikant, Robbie Inglismaalt, tore sell, nalja saab palju. :)
Paar korda oleme käinud ka Trevertoni koolis ronimiseinal, ei anna võrreldagi ronimiskeskustega Inglismaal, aga parem kui mitte midagi ja no vähemalt saab lihaseid treenida ja tehnikat lihvida.
Eelmine nädal (13 oktoober) käisime Entabenist väljas kursust tegemas, osa meist oli Wagendrift’is ja osa rahvuspargis, kohas nimega Weenen. Kokku oli 108 9nda klassi poissi Jo’burgi erakoolist St Davids Marist College. Pool poistest läks Wagendrift’i ja pool tuli meie juurde ja siis peale kolmandat päeva vahetasime. Vahetuspäeva öösel jäi mõlemas laagripaigas kuskil 17-18 poissi haigeks (väga nakkav kõhuviirus, kõhukrambid, jooksid vetsu vahet ja oksendasid). Meie laagripaik oli okset täis ja vetsud olid umbes, Wagendrift’i vetsud olid nii õudsad olnud, et meie töötajad said šhoki, kui nad seda vaatama läksid. Niisiis kuna poole laagritest olid haiged, tehti otsus, et laager lõpetatakse päev varem ja poisid saadetakse tagasi koju, see oli siis kolmapäeval. Meist töötajatest olid ainult Robbie ja Nic, kes ka seal haigeks jäid.
Reedel jäi Martin haigeks ja just siis kui minu ja Nicky uus grupp pidi tulema, kell 10:30 hommikul jäin mina 10 ennem nende tulekut ka haigeks, kõhukrambid ja valu ja vetsuvahet jooksmine. Ning kuna see viirus on väga nakkav, siis mind võeti ära sellelt grupilt ja sain koju puhkama minna ning nädalavahetus oli ka vaba.
Täna (6. Oktoober) tuli uus grupp jälle, 5 ja 6nda klassipoisid, jälle Jo’burgist, aga teine kool. Ja seekord väiksem number, ainult 43 last. Täna õhtusöögi ajal hakkas mul kõht jälle räigelt valutama, kõik tegid nägusid, ja olid oiioiii, et sinust peab eemale hoidma, aga õnneks peale valuvaigisteid ja kuuma vanni on mul palju parem olla, nii et õnneks pole viirus.
Päikest,
Liisi :)
No comments:
Post a Comment