Mägede vallutamine

Tere jälle,

Esmaspäeval (11 august) alustasin mina ja Nic meie grupiga oma teekonda Giant’s Castle mäe poole (3314m). Seljas 16kg jälle, täpselt nagu Peruus, aga miski pärast seekord ei tundunud seljakott enam nii raske kui see oli ekspeditsioonil. Aga minu kott oli nii raske kuna ma otsustasin, et ma ei jaga telki meie grupi tüdrukutega, mis tähendas et ma pidin terve telgi (3kg) ise kandma plus siis kogu söögitegemise varustuse ja söögi. Kuigi mõnda asja nagu suhkur, piimapulber, tee jms otsustasime mina ja Steve (grupi õpetaja Inglismaalt) et me jagame neid, siis on kergem, kuna ei pea neid jagama väikesteks portjoniks vad võtsime terve paki piimapulbrit ja suhkrut, kõik naersid aga matka lõpuks oli kogu suhkur läinud. J See päev matkasime kuskil 14-15km, pärast lõunal kui telkimisplatsile jõudsime (või noh pole päris plats, lihtsalt peatusime kuskil jõe ääres, et vett oleks) olid kõik päris väsinud ja oli aeg telke ülesse panna. Minu telk, oii jessas, see on sõna otseses mõttes üks keerulisemaid telke mida ma näinud olen, aga kuna ma nägin eelneval õhtul kuidas põhimõtteliselt peaks seda telki kokku panema, siis ei olnud kõik hullem. Kuigi Nic alguses ütles, et ta lihtsalt vaatab pealt kuidas ma seda vihma sees kokku panen ja joob kohvi ja siis lõpuks tuleb mulle appi, hea ülemus mul ikka. Aga nagu välja tuli siis vihma ei sadanud, päike paistis ja ma sain iseseisvalt selle telgi ülesse pandud ja kiiremini kui osad õpilased, kes olid mitmekesi grupis. J Ja ülejäänud õhtu möödus sööki tehes ja niisama tšillides, ja terve õhtu muidugi kuulsin Nic’ilt, et kui imelik mina ja eestlased on, siuke naljanina noh. J

Teisipäeva hommikul alustasime hommikusöögi ja pakkisime, ning umbes 9-10 ajal asusime teele. Mina ja Nic olime grupi ess, jõudsime kõndida enamuse grupiga kuskil 15-20 minutit, kui järsku keegi ütles et kolm-neli inimest on väga kaugele maha jäänud, siis nägime, et Alan tuli koos kahe seljakotiga ja ütles, et Asleigh’il on halb olla. Nic läks vaatama, mis juhtus. Asleigh’l oli väga halb olla, tal olid okserefleksid, peavalutas ja nõrkus, põhimõtteliselt ta ei suutnud üldse kõndida. Tuli välja, et ta oli eelneval õhtul ka oksendanud. Niisiis peale tunni ajast ootamist, et äkki tal hakkab parem, otsustas Nic mägipäästjad kutsuda. Kõndisime kõik tagasi telkimisplatsile, mina ja Becky jalutasime Asleigh ka sinna, no põhimõtteliselt vedasime ta sinna. Nic läks mägipäästjatele vastu, kuna meie lähedal oli 4x4 auto jaoks mingi rada olemas, siis tulid nad autoga. Umbes kella 2 ajal viidi Asleigh ja Becky (reegel oli, et kui midagi juhtub ühe telgikaaslasega, siis peavad kõik telgikaaslased minema ja kuna tüdrukud jagasid telki ja sööki, siis pidi ka Becky minema). Meie ülejäänud grupiga jätkasime siis matkamist, olgem ausad kõndimine läks nüüd päris kiiresti, kuna grupi kõige aeglasemad liikmed olid läinud. Tänu väga hilisele stardile ei jõudnud me algsesse telkimisplatsi, mis jäi meist 2.5km kaugusele siis see tähendas, et järgmine päev pidime me ekstra 5km kõndima.

Kolmapäeval oli meil varjane äratus, umbes 5:30 hommikul, et teha süüa ja pakkida hädavajalikud asjad (lõuna, magamiskott ja soojad riided) et alustada teekonda mäetippu. Plaan oli alustada matkamist päikesetõusu ajal, ehk siis umbes 6:30, aga nagu alati nihkus see natuke edasi, kõndimist alustasime siis kuskil pärast 7t. Esimesed 4 km kõndisime suhteliselt tasasel pinnal, aga pärast seda oli päris järsk tõus mitmeks tunniks, põhimõtteliselt me turnisime ülesse, kuna kõndimiseks seda väga nimetada ei saa. Mäetippu jõudmise kellaajak oli kell 13, kui me selleks ajaks ei oleks jõudnud tippu siis, me oleks tagasi telkimisplatsi läinud. Kella 12 ajal jõudsime Giant’s pass’i (pole õrna aimugi mis see eesti keeles on, aga põhimõtteliselt on see vahekäik mägedes, kus saab välja kõndida) tippu ja sealt oli veel kuskil 45 minutit kõndida, suhteliselt tasasel maal õnneks jälle, kui välja arvata tipule lähenemine, mis läks jälle tips järsemaks. Kella 12.45 ajal jõudsime mäetippu, jeee. Niii õnnelik olin, peale kõike läbielatut jõudsime mäetippu lõpuks, ja oli aeg lipud välja võtta, minu eesti lipp ja grupp võttis enda kadeti ja inglismaa lipu. Siis oli meil väike snäki paus seal, ja oli aeg tagasi alla minna. 

Minul hakkas aga pea vaikselt valutama, kuskil 3 km ennem laagripaika jõudmist valutas see juba päris palju ja parem põlveke tegi valu ka, aga see ei olnud nii hull. Kui me lõpuks laagripaika jõudsime, viskusin mina enda telki maha, sest pea lõhkus otsas nii tugevalt. Steve tegi mulle tassi teed, jõin selle ära ja väikese BarOne’i (mis on põhimõtteliselt nagu Mars, aga minu arvates on see natuke parem, ja selles on rohkem kaloreid). Pikutasin natuke ja mingi hetk tuli Nic jõe äärest tagasi, siis nad sundisid mind veel ühe tassi kakaod ära jooma (jesssas küll see oli magus, pooltassi oli suhkrut arvatavasti). Ja siis ma vist jäin veitsaks magama, kuni üks hetk hakkas nii paha, et kakao hakkas juba välja tulema, sain pea ka juba telgist välja aga välja ei tulnud midagi. Peale seda jäin magama ja ärkasin uuesti õhtul, siis oli juba veitsa parem, et jõudsin vetsus ära käia. Öösel kella 2 ajal sõin veel ühe BarOne’i ära ja see oli ka kõik.

Neljapäeva hommikul kui oli aeg ülesse ärgata, Nic hüüdis väljast, et Liisi kas sa oled ikka elus, ma vastasin jah, olen elus, pole mägipäästjaid vaja kutsuda. Sellepeale ta vastas, et kurb, lootsin, et kõndimise asemel saan siit helikopteriga minema. Ahjaa Nic muideks on ka vabatahtlik mägipäästja, ja muideks teda on ka korra mägedest päästetud, nii et jh. :D

Pakkisime siis kõik asjad ja hakkasime Giant’s Castle keskuse poole kõndima, mis oli umbes 11km kaugusel, seal saime kokku teise grupiga, kes tegi lühemat matka ja siis läksime Bushman inimeste koopamaalinguid vaatama, need inimesed elasid siinkandis juba 7000 aastat tagasi, aga kadusid maamunalt umbes 100 aastat tagasi. Mina ja Nic läksime teistest varem tagasi Entabenisse, töötajate privileegid. Õhtu poole hakkasime asju pakkima reisi jaoks, pakkisime mitme päeva söögid ära, ja kuna Martin ja Sophia olid Durham grupiga juba reisimas, siis nende käes oli kogu varustus, millele Nic, Carma ja Sibo läksid järgi reedel.

Reede hommikul oli aeg asuda reisima. Esimeseks sihtkohaks oli Elandsheim, kuhu me jõudsime peale lõunat, too pärastlõuna olime niisama, tüdrukutega oli väike klatšitund ja kella 7 ajal oli õhtusöök. Peale seda vaatasime filmi „Zulu“ mis räägib Zulu inimeste ja brittide vahelisest lahingust, kuna mina olen seda juba korra näinud ja see on 3 tundi pikk, siis ma põhimõtteliselt magasin sellel ajal.

Laupäeval läksime Rorkes Drift’i ja Islandwana’sse, kus Zulud ja britid pidasid lahinguid, kuulasime giidi juttu lahingust ja siis tegime väikese 15km pikkuse matka. Ööbispaika jõudsime tagasi umbes 17 ajal, natuke puhkust ja siis oli Braai aeg, mis siis põhimõtteliselt on LAV’i grillimine/BBQ. Peale seda osad grupist kadus ära magama, aga väike seltskond jäi ülesse ja ajasime niisama juttu  ja klatši, selle grupiga muud ei olnudki kui koguaeg klatš ja üksteise tügamine, kuna see grupp oli nagu seebiooper, koguaeg tekkisid uued paarid jne. Nalja kui palju. J

Laupäeva hommikul pakkisime asjad ja asusime teele iThala poole, mis on suur suur rahvuspark (game reserve). Jõudsime telkimislaagrisse, kus olid õnneks isegi vetsud, dušširuumid ja köögiala olemas. Panime telgid ülesse, sättisime köögi valmis ja kell oli juba nii paljj, et oli aeg õhtusööki tegema hakata. Kuna söögi tegemine käib gruppides, siis need grupid, kes vabad olid veetsid nii kaua aega jõeääres sulistades. Peale õhtusööki istusime lõkke ääres ja siis oli aeg tuttu minna.

Pühapäeval peale hommikusööki läksime safarile, grupp jagati 4ks, 2 gruppi läksid jalksi ja teised kaks alustasid auto sõiduga. Mina olin teises jalksi grupis, me nägime elevante, waterbuck’i, rhino’sid, kaelkirjakuid, mürgist ämblikku, puud, mille viljadest tehakse mingit alkoholi ja mürgiseid marju. Pole just väga palju, aga rohkem kui teine grupp, kes nägi ainult loomapabulaid.  Lõunatg sõime rahvuspargi keskuses, grupp käis suveniiripoes shoppamas ja peale seda läksime uuesti autosõidule, et elevante lähemalt näha, mida me ka nägime. Pärastlõunal jõudsime tagasi laagripaika ja kell oli juba nii palju, et oli aeg õhtusöögiga alustada, seekord oli jälle braai aeg. Mina, Sibo ja paar kadetti olime liha grillimis valves, õnneks me midagi ära ei kõrvetanud nii et kõik hästi. Paar kadetti said pahandusega hakkama, köögist kaugel oli lõke, ja üks tobujuss viskas sinna sisse deodorandi pudeli, õudne miuke pauk käis. Õnneks meile mingit pahandust ei tulnud, ja midagi halba ei juhtunud, kuna hetkel on kuiv hooaeg, mis tähendab, et ka väike säde võib terve rahvuspargi maha põletada. Lisaks selle siuke pauk võib kõlada nagu püssipauk ja rahvuspargis võidakse arvata, et need on salakütid.

Päikest,

Liisi